Jive

Jive on kõige elavam, kiirem ja mängulisem tants Ladina-Ameerika programmis. Lugege huvitavat ajalugu selle nime ja igavese kuulsuse kohta …

Taktimõõt: 4/4
Tempo: 42-44 takti minutis

Jive nimi

Sõna “jive” päritolu ei ole teada. See võib viidata ütlusele “jive talk” või tagarääkimisele. See sõna peegeldab tantsu iseloomu – ninakas ja valju. Jive’i esimesed viited tulid Aafrika-Ameerika orjadest.

Tantsu õige nimi on Jitterbug Jive. See on nime saanud 30-te Mickey Mouse’i koomiksist, kus Mickey ja Minnie tantsisid maalähedast stiili nimega Jitterbug. Nimi tuli sõnadest Jitterbug (tantsijad) ja Jive, mis tähendab “võlts” või “ei ole õige”.
Varem mainisime Aafrika-Ameerika orjasid. Need orjad tantsisid mitmeid põlistantse, millel olid kolmekordsed ja üksikud sammud. Nende muusikal oli pidev trumm ja bass ning mitmed vihjed jive’i rütmidest. Jive ise on nüüd jagatud kaheks osaks, millest üks põhineb sellel algsel Aafrika rütmil ja teine sellest arenenud stiilil. Tänapäeval on Jive võimalik eraldada kahte rühma: tants, millel on autentne Aafrika heli või kaasaegsem variant.

Jive on tuntud paljude erinevate nimede järgi. Seda nimetatakse mõnikord Swingiks, Jitterbugiks, Lindy Hopiks või Charlestoniks, kuigi need on täiesti erinevad tantsud. Need tantsud on kõik sarnased ja nende sammud on omavahel seotud. 1880. aastatel tantsiti seda konkureerivalt lõunapoolsete aafriklaste seas ning auhinnaks oli sageli kook, nii et tants sai tuntuks kui ‘Cake Walk’.

Tantsu kujunemine

Jive on kõige rohkem seotud Swingiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et jive kujunes välja paljudest võistlustest, mis toimusid Ameerikas ja mitmetes Euroopa osades 1900. aastate alguses. Jive’i muusika sai lõpuks oma ‘maitse’ 1950. ja 60. aastatel. Juba sel ajal oli tantsul jalalöögid (ka tänapäeval omased), nipsud ja huvitavad žestid.

30-ndate aastate jive’i tantsimine oli väga sujuv ja libisev jalatsitöö, kuid hiljem ei olnud jalgade töö nii sujuv. Tantsijad tõstsid jalgu nii, et nad ei kukuks töötlemata põrandalaudadel või muudel karmidel pindadel. Ameerika sõdurid tõid need tantsud Euroopasse 1940. aastal, kus nad leidsid kiiresti populaarsust noorte seas.

Pärast sõda sai Boogie populaarse muusika domineerivaks vormiks. Kuid see tants sai alati kriitikat kui võõras, vulgaarne tants. Kuulus tantsuguru, Alex Moore, ütles Boogie kohta, et ta ei ole kunagi midagi nii koledat näinud. Inglise õpetajad töötasid välja elegantse ja elava Jive’i, tantsides veidi aeglasemale muusikale. Suurbritannias pidasid paljud suletud positsiooni vääraks ja mõnikord kandis daam isegi “kaitserauda”, et välistada keha kokkupuudet. 1968. aastal võeti see vastu viiendaks Ladina tantsuks rahvusvahelistel võistlustel.

Leitakse, et Jive ei saa edasi arendada teiseks tantsuks või stiiliks, kuigi on mõned sammud, mida võib näha Rock’n’Rolli etendustes ja mis on tüüpilised Jive’ile.

Põhietapp on 8-astmeline muster. Mees:
Loendab “1 – 2” – Rock samm: vasaku jala samm tagasi, parem jalg asendab;
Loeb “3-a-4” – Chasse vasakule;
Loeb “3-a-4” (või “5-a-6”) – Chasse paremale;
Kaaslase sammud peegelduvad.
Kuulus Jive-rütmiga laul on Elvis Presley “Jail House Rock”.

See on viimane tants võistlusel ja on ka üks kõige raskemaid tantse. Sel põhjusel säästavad paljud tantsijad oma energiat ka võistluspäeva lõppu. Head esitused on keskmistest kergesti eristatavad publiku poolt.