Miks Teie laps peaks tegelema tantsuga?

Kui see pealkiri võitis teie tähelepanu, siis olete kindlasti mõelnud sellele, kas viia oma laps peotantsu stuudiosse. Ent kui teil pole selle spordi kohta piisavalt infot või sellesse piisavalt „usku“, siis laske mul selgitada…. Siin on paar peamist põhjust, miks teie laps peaks kindlasti tantsuga tegelema.

Muusika ja liikumine

Alustan põhiasjadest. Kas mäletate, millal kuulsite muusikat esimest korda Loomulikult mäletate! Ehk kuulsite tookord rütmi, meloodiat või lauluhäält. Alguses võis see kõlada imelikult, ent see oli nii vastupandamatu. Edasised tegevused tundusid arusaamatud. Hakkasite oma keha liigutama, raputama käsi ja jalgu ning kindlasti ka naeratasite. Muusikal on väga suur tervendav mõju organismile. Muusika teeb treeningu tulemuslikumaks.

Teadlased on välja selgitanud, et muusika taustal kõrge intensiivsusega tehtud intervalltreening on palju nauditavam ja tulemuslikum kui ilma muusikata trenn. Just peotantsus on tantsud eri intensiivsusega ja terve trenn on ülesse ehitatud muusikale. Ajakirjas Nature Neurosciense avaldatud uuringu järgi on olemas terve hulk muusikapalu, mis suurendavad mõnuaine dopamiini tootmist ajus ning see paneb last omakorda tundma end energilisema ja lõbusamana. Hea tuju on hea tervise aluseks. Teadlaste sõnul teeb optimistlik muusika inimesed õnnelikuks.

Keha areng

Peotantsija tunneb juba kaugelt ära. Veidi uhke ja erinev liigutuste viis, ja mis kõige märgatavam– kehaasend. Võistlustantsu tantsija liigutustel on ilmselge ainult peotantsijatele omane stiil. Näiteks on põnev näha, kuidas seltskonnatantsija läbib rahvarohket kohta. Kuna põrandal olemise oskust koolitatakse alates varajasest eluaastast, siis te ei näe, et keegi ei oskaks seda. Pealegi – seltskonnatantsus on palju rohkem erinevaid liikumisviise. Aeglasest ja püsivast äkilise ja paigalseisuni. Proovige joosta 1:30 minutit, peatuge äkitselt kiireks hingetõmbeks, siis jookske edasikiiresti 1:30 minutit. Samal ajal hoidke käed küljel ja ärge laske neid alla ning tehke seda kõike muusika saatel koos partneriga. Tants treenib kogu keha. Koormust saavad kõik keha lihasgrupid, samas on vaja väga palju tööd teha ka peaga ja kaasamõtlemine on ülioluline. Eriti on soovituslik tegeleda tantsuga neil lastel, kellel on püsivusega probleeme. On hämmastav, mida on võimalik saavutada vaid aastakese trenniga. Paljud vanemad toovad lapse tantsutrenni juba enne kooli, just selleks, et harjutada mänguliselt püsivust, et koolis paremini hakkama saada. Hea treener suudab lapse energia suunata õigele tegevusele.

Kunst ja kultuur

Tantsimine on keha reageering muusikale. Hoolimata sellest, kas tantsija kasutab koreograafiat või improviseerib, mis lõppude lõpuks tähendab sama asja, kuna improvisatsioon on kindla liigutuseta tantsitav piiratud koreograafia. Seltskonnatantsus reageeritakse muusikale koos partneriga. Kõigi seltskonnatantsude kultuur on välja kujunenud aastatega, mis tähendab seda, et teie laps kogeb ajalugu. Kõikide tantsude seos kultuuri ja ajalooga sõltub siiski õpetaja teadmistest, ent kõikide tantsude põhimõte saadakse kätte. Õppe algus on range ja teoreetiline („See on cha-cha. See on tulnud Kuubast ja seda tantsitakse nii…“), ent edaspidi pannakse aina enam rõhku iga tantsu omadusele ja liigutustele.

Vastastikune armastus ja austus


Elame vägivalda taunivas ühiskonnas. Ja nii see võikski jääda. Ent massimeedia toodab kahjuks rohkem vägivalda, kui ennetab seda. Tehnoloogia- ja lihtsasti kättesaadava teabe ga ajastul jõuavad halvad uudised meieni kiiremini ning meie lapsed ei jää sellest puutumata. Varajases eas on arengu esimesteks sammudeks terve mõistus ja mõistuspärasus, seega laps suhtub kogu nähtusse, et nii peabki olema. Nii jõuame küsimuseni: „Kuidas seltskonnatants suudab soodustada rahu?“ Lihtne! Tuleb haarata härjal sarvist. Seltskonnatantsija Pierre Dulaine asutas 1994. aastal mittetulundusühingu Dancing Classrooms eesmärgiga kasutada seltskonnatantsu sõnastikku, et igas lapses kaasasündinud positiivsust esile kutsuda. Lapsed peavad leidma partneri, õppima üheskoos erinevaid tantse ja lõpuks tantsima kohalikul tantsuvõistlusel. Pierre jätkas hiljem projektiga kodumaal Iisraelis Jaffas, , kus lapsed on kaua olnud omavahel vaenlased – juudid ja araablased pidid õppima üheskoos tantsima. Tulemused olid üsna lummavad.

Unistused ja eesmärgid

Võistlustantsuga tegelemine õpetab lapsele püsivust ja seda, et millegi saavutamiseks on vaja tööd teha ja et asjad elus ei juhtu lihtsalt üleöö. On vaja pingutada ja olla järjepidev.

Kui nüüd vaadata minevikku, siis peaaegu iga laps, keda olen tantsutrennis kohanud, on tahtnud saada tšempioniks. Osa on oma suurtele unistustele kindlaks jäänud ja saavutanud oma eesmärgid. Teistel olid väiksemad eesmärgid ja nad andsid nende saavutamiseks endast parima. Kõigi – laste, vanemate ja treenerite – füüsilist ja emotsionaalset kaasatust on põnev jälgida. Ja see, et raske tööga saavutatud unistus täitub enda silme ees kunsti tulemusena… See on alati innustav!

Nii et kas endiselt kahtlete selles, kas teie laps(ed) peaksid tantsimist õppima?